Kirjutusmasinatest puutetundlike ekraanideni: lühike ajalugu sellest, kuidas me trükime
Iga kord, kui vajutate klahvi, kasutate žesti, mille on kujundanud umbes sada viiskümmend aastat kestnud väikesed praktilised kompromissid, millest enamiku tegid inimesed, lahendades probleeme, mida enam ei eksisteeri. Kirjutamise lugu on tegelikult lugu masinatest, mis muutuvad palju kiiremini kui harjumused, mida nad on loonud.
Esimene kaubanduslikult edukas kirjutusmasin, Sholes ja Glidden 1874. aastast, oli mehaaniline ime ja tõeline oht kiirele kirjutamisele. Selle trükiribad kiikusid üles, et lüüa paberit silindri alt, mida masinakirjutaja isegi ei näinud, seega olid ummistused tavalised ja nähtamatud, kuni tint oli juba kõikjal laiali määrdunud. Selle ümber tekkinud QWERTY-klahvide paigutus, olenemata selle algsest motiivist, jäi alles, sest varased masinakirjutuskoolid õpetasid seda ja kui kriitiline mass masinakirjutajaid selle selgeks sai, ei saanud ükski konkureeriv paigutus piisavalt omaks võtta, et see loeks. See on üks varasemaid ja selgemaid näiteid tehnoloogiastandardist, mis võitis pigem hoo, mitte teenete kaudu.
Kirjutusmasinad jäid mehaanilisteks peaaegu sajandiks, kusjuures masinakirjutajad arendasid välja tõelise füüsilise jõu, et vajutada klahve piisavalt kõvasti, et korraga mitu koopiat läbi lüüa. Kahekümnenda sajandi keskpaiga üleminek elektrilistele kirjutusmasinatele ja eriti IBM-i Selectric asendas üksikud kiikuvad trükiribad ühe pöörleva trükikuuliga, muutes ummikud lõpuks haruldaseks ja võimaldades masinakirjutajatel kiiremini töötada ilma masina mehaanikaga võitlemata. Esmakordselt oli trükkimiskiiruse piiravaks teguriks peamiselt inimene, mitte riistvara.
Tõeline läbimurre saabus tekstitöötlusprogrammide ja seejärel personaalarvutitega 1970. ja 80. aastatel, mis eraldasid trükkimise paberist täielikult. Järsku polnud viga enam plekk, millega leppida, ega leht, mida uuesti trükkida, vaid see oli ühe tagasilükkeklahvi kaugusel kadumisest. See muutis trükkimise psühholoogiat sama palju kui trükkimise tehnoloogiat: varasemaid masinakirjutajaid koolitati äärmise ettevaatlikkuse poole, sest vead olid kallid, samas kui arvutiajastu masinakirjutajad said mõistlikult täpsuse kiiruse nimel vahetada, kuna parandamine muutus peaaegu tasuta. Klaviatuurid ise säilitasid kogu selle vahetuse vältel sama QWERTY-paigutuse, saja aasta vanune kompromiss, mis vaikselt täiesti uute masinate peal edasi liikus.
Siis tulid puutetundlikud ekraanid ja esimest korda enam kui sajandi jooksul ei pärinud uus suur sisestusmeetod üldse füüsilist klaviatuuri. Klaasil trükkimine eemaldab täielikult taktiilse tagasiside, sundides tarkvara kompenseerima ennustava teksti ja automaatkorrektuuriga, sisuliselt jättes osa täpsusprobleemist sõrmedelt algoritmi hooleks, mis arvab ära, mida sa mõtlesid. Libistades trükkimine viis selle veelgi kaugemale, muutes trükkimise pidevaks žestiks, mitte aga diskreetsete puudutuste seeriaks – midagi, mida ükski 1874. aasta mehaaniliste kirjutusmasinate disainer poleks osanud kirjutamiseks ette kujutada.
Kõige selle juures on lihtne märkamata jätta, kui palju lihasmälu on iga ülemineku üle elanud. Oskuslik QWERTY-tüüpi masinakirjutaja aastast 1950, kes on tänapäeva jõudnud, võiks istuda moodsa klaviatuuri taha ja pärast mõneminutilist kergema klahvivajutusega harjumist trükkida sama osavalt kui igaüks, kes on selle aasta riistvaraga treenitud. Klahvid on muutunud vaiksemaks, masinad on targemaks ja paber on täielikult kadunud, kuid selle kõige all peituv põhioskus on pooleteise sajandi jooksul vaevu muutunud.