QWERTY vs. Dvorak vs. Colemak: kas alternatiivsete klaviatuuripaigutuste õppimine on seda väärt?
QWERTY-l on maineprobleem, millest see pole kunagi päriselt lahti saanud: levinud lugu on, et see oli loodud masinakirjutajate töö aeglustamiseks, eraldades tavalised tähepaarid, et varased mehaanilised kirjutusmasinad ei ummistuks. Täielik ajalugu on aga segasem ja ajaloolased vaidlevad siiani selle üle, kui suur osa paigutusest oli tegelikult ummistuse vältimise ja teiste 1870. aastate tootmispiirangute eesmärk. Vaidlust pole selles, et QWERTY optimeeriti masina jaoks, mida pole aastakümneid eksisteerinud, mitte inimkäe mugavuse või kiiruse jaoks tänapäevasel klaviatuuril.
- aastatel loodud Dvorak valis meelega vastupidise lähenemisviisi. Tavalised tähed asuvad põhireal, umbes 70% Dvoraki paigutusega kirjutamisest toimub ilma, et teie sõrmed sellest reast lahkuksid, võrreldes palju väiksema osaga QWERTY-l. Paigutus jaotab koormuse käte vahel ühtlasemalt ja vähendab seda, kui sageli üks sõrm peab järjestikust tööd tegema. Paberil ja arvukates väikestes uuringutes tähendab see väiksemat sõrmeliigutust ja mõnevõrra väiksemat väsimust pikkade sessioonide ajal.
Colemak saabus palju hiljem, 2006. aastal, moodsama eesmärgiga: saada suurem osa Dvoraki ergonoomilistest eelistest, muutes samal ajal palju vähem klahvipositsioone võrreldes tavalise QWERTY-ga, vältides eriti paljusid tavalisi kiirklahve nagu kopeerimine, kleepimine ja tagasivõtmine, mis asuvad põhjusega etteaimatavates kohtades. See muudab Colemaki õppimise kogenud QWERTY-kirjutaja jaoks märgatavalt kiiremaks, kuna suur osa teie juba olemasolevast lihasmälust jääb kasulikuks.
Mis siis tegelikult juhtub, kui vahetate? Aus vastus on see, et enamik inimesi näeb tagasihoidlikku, mitte dramaatilist, edu ja alles pärast reaalse lühiajalise kulu tasumist. Oodake mitu nädalat, mil kirjutate oma vanast QWERTY-kiirusest oluliselt aeglasemalt, samal ajal kui teie aju ehitab üles uue motoorsete mustrite komplekti sisuliselt nullist, kuna protseduuriline mälu ei liigu paigutuste vahel nii, nagu võiksite loota. Mõned inimesed püsivad oma vanast QWERTY-tippkiirusest allpool kuid, enne kui selle lõpuks ületada; teised ei pühendu kunagi täielikult ja jäävad mõlemas keskpäraseks.
Kõige selgemini saavad sellest kasu QWERTY-klahvistikul masinakirjutajad, kes kogevad tõelist pinget või korduvaid stressisümptomeid, kus ebamugavaid sõrmede venitusi vähendav paigutus võib oluliselt aidata, lisaks mujal käsitletud ergonoomilistele lauavahetustele. Kellegi jaoks, kes juba trükib kiiresti ja mugavalt ilma valuta, on vahetamise argument palju nõrgem, kuna teoreetiline ülemmäära kasu kaalub harva üles nädalatepikkuse frustreeriva regressiooni ja lisaks pideva vaeva, mis kaasneb teiste inimeste QWERTY-arvutite kasutamisega kogu ülejäänud elu.
Kui olete niikuinii uudishimulik, on madalaima riskiga viis Colemak, just seetõttu, et see säilitab rohkem seda, mida te juba teate. Määrake oma operatsioonisüsteemi sisestuspaigutus ilma sellele ainuisikuliselt pühendumata, harjutage lühikeste igapäevaste sessioonidega, mitte vahetage järsku, ja andke sellele vähemalt kuu aega enne tulemuse hindamist. Paigutuse valik on üks väheseid tõeliselt isiklikke otsuseid kirjutamisel: tasub sellest teada, harva tasub selle pärast muretseda ja mitte kunagi midagi, mida peate muutma ainult sellepärast, et see on olemas.