Lihasmälu teadus: miks trükkimise harjutamine tegelikult toimib
Kui sa esimest korda klaviatuuri taha istusid, vaatasid sa ilmselt iga klahvi. Tänapäeval, kui oled juba mõnda aega trükkinud, saad kirjutada terveid lauseid ilma pilkugi alla heitmata. Sinu sõrmede juures pole midagi muutunud. Muutus hoopis see, kuidas su aju nendega suhtleb.
Teadlased nimetavad seda protseduuriliseks mäluks ja see on täiesti erinev süsteem sellest, mida kasutad telefoninumbri või inimese nime meeldejätmiseks. Deklaratiivne mälu, mida kasutad faktide jaoks, asub enamasti hipokampuses ja hääbub kiiresti ilma korduseta. Protseduurne mälu, mis on trükkimise, kõndimise ja pillimängu taga, on talletatud sügavamale ajus, sellistes struktuurides nagu basaalganglionid ja motoorne ajukoor, ning see on pärast ülesehitamist märkimisväärselt vastupidav. Seetõttu võid aastaid ilma puutetundliku trükkimiseta hakkama saada ja ikkagi avastada, et su sõrmed langevad uuesti alustades õigesti põhireale.
Sellise mälu loomine nõuab aga spetsiifilist kordust, mitte lihtsalt suvalist harjutamist. Õppimise alguses nõuab iga klahvivajutus teadlikku tähelepanu: pead mõtlema, kus täht asub, seejärel sõrme liigutama ja seejärel kontrollima, et vajutasid seda. See etapp on aeglane ja pingutust nõudev, sest teie aju töötleb liigutust sisuliselt läbi töömälu, mis on piiratud ja kergesti hajutatav süsteem. Piisava arvu korrektsete korduste korral antakse liigutus üle motoorsele ajukoorele, kus see muutub automaatseks. See on sama üleandmine, mis juhtub siis, kui juht lõpetab mõtlemise sellele, milline pedaal on pidur.
Seetõttu ei ole kiirus ja täpsus oskuse arendamisel eraldi eesmärgid, vaid sama eesmärk. Kiire trükkimine pidevate vigade tegemisega ei treeni puhtaid automaatseid liigutusi, vaid treenib veidi valet liigutust ja seejärel parandust, mis on tegelikult kaks motoorset mustrit, mis võistlevad sama klahvivajutuse pärast. Piisavalt aeglustamine, et trükkida lõik väga väheste vigadega, isegi kui see tundub frustreerivalt ebaglamuurne, võimaldab ajul kodeerida ühe puhta mustri segase asemel. Kiirus, mis tuleb hiljem, kui muster on kindel, kipub jääma. Liiga vara tagaajatud kiirus kipub haripunkti jõudma ja seejärel platoo saavutama, sest aluseks olev liikumine polnud algusest peale kunagi päris õige.
Samuti on olemas ajastuselement, millele enamik inimesi kunagi ei mõtle: uni. Motoorne mälu konsolideerub une ajal, eriti mitte-REM-une teatud etappides, kui aju näib sel päeval harjutatud närvijadasid taasesitavat ja tugevdavat. See on üks põhjus, miks harjutamise jagamine mitmeks lühikeseks sessiooniks erinevatel päevadel kipub ületama ühte pikka tuupimisseanssi, isegi kui trükkimise koguaeg on identne. Tänane kahekümneminutiline sessioon, millele järgneb homme teine, annab teie ajule õpitu kinnistamiseks kaks eraldi ööd ühe asemel.
See kõik ei nõua eksootilisi treeningmeetodeid. See tähendab enamasti harjutamist lühikeste, keskendunud sessioonidena, täpsuse seadmist prioriteediks, kui muster on veel uus, ja usaldamist, et automaatsus ilmneb iseenesest, kui korduste arv kokku summeerub. Sõrmed ei õpi niivõrd kiiremini liikuma, kuivõrd aju õpib neile üldse mõtlemise lõpetama ja see vaikne, nähtamatu üleandmine ongi iga kiire masinakirjutaja trikk, keda olete kunagi näinud.