Mis on hea WPM? Kirjutamiskiiruse võrdlusnäitajad vanuse ja ameti järgi

Sõnade arv minutis (WPM) on standardne viis trükkimiskiiruse mõõtmiseks ja enne oma numbri hindamist tasub teada, mis loetakse aeglaseks, keskmiseks või kiireks.

Enamik täiskasvanuid, kes pole spetsiaalselt klaviatuuriga treeninud, trükivad kiirusega 35–45 sõna minutis. Sellest piisab igapäevaseks e-kirjade ja sõnumite saatmiseks, kuid see on märgatavalt aeglasem kui see, mida enamik kontoritöid tegelikult premeerib. Kui ületate 50–60 sõna minutis, ei ole trükkimine enam enamiku teadmistöö pudelikael – saate oma mõtted kirja panna sama kiiresti, kui arvate.

Kirjutamiskiirus jälgib ka vanust ja ekraaniharjumusi rohkem kui toorest talenti. Õpilased, kes kasvasid üles füüsilisel klaviatuuril trükkides noorest east alates, teevad teismeeas sageli keskmiselt 40–50 sõna minutis. Täiskasvanud, kes veedavad suurema osa oma päevast telefoniklaviatuuril, seevastu langevad täisklaviatuuril mõnikord madalamale tasemele lihtsalt harjutamise puudumise, mitte oskuste puudumise tõttu – mis on hea uudis, sest see tähendab, et number muutub harjutamisega, mitte vanusega.

Professionaalsed masinakirjutajad – transkribeerijad, andmesisestusspetsialistid, kohtusekretärid – trükivad tavapäraselt 80–100+ sõna minutis ja mõned lähevad sellest palju kaugemale. See tase ei tähenda niivõrd kiiremaid sõrmi, kuivõrd puutetundlikku trükkimist ilma kordagi alla pilku heitmata, lisaks kuude pikkust järjepidevat harjutamist päris ja mitmekesise tekstiga, mitte sama harjutuse kordamist ikka ja jälle.

Kui kandideerid ametikohale, kus on kirjas sõna minutis nõue, siis andmesisestuse ja transkriptsiooni ametikohtadel küsitakse tavaliselt baastasemena 40–60 sõna minutis ja 60–80+ sõna minutis käsitletakse tugeva kandidaadina. Klienditoe ja üldised kontoritöökohad nõuavad harva kindlat numbrit, kuid kiirem trükkimine kajastub siiski kaudselt selles, kui kiiresti suudad piletitele vastata või kõnes märkmeid teha.

Kiireim viis oma seisu teadasaamiseks on lihtsalt ajastatud testi tegemine, mitte arvamine.